Ülle Madise on ilmselt kõigist Eesti presidentidest õiguse alal kõige pädevam. Paradoksaalsel kombel on aga just tema presidendiks saamist saatnud seninägematu õiguslik nihilism.
Kogu selle juriidilise akrobaatika käigus tõstetakse Kadriorgu inimene, kellelt võiks tema senise ametikäigu ja õigusalaste teadmiste põhjal oodata just kõige suuremat austust seaduse sõna ja mõtte vastu.
Siin on kolm peamist näidet valitsevast õiguslikust nihilismist.
1. Õiguskantsleri ametist hiilimine
Õiguskantsleri seadus sätestab piinliku täpsusega, millal ametivolitused lõpevad:
-
Seitsme aasta möödumisel
-
Omal soovil tagasiastumisel (ette teatades vähemalt neli kuud)
-
Kuuekuulise töövõimetuse korral
-
Süüdimõistva kohtuotsuse tõttu
-
Surma korral
Õiguskantsleri seaduse § 8 (Volituste lõppemine):
Õiguskantsleri volitused loetakse lõppenuks:
seitsmeaastase tähtaja möödumise päevast;
tema ametist tagasiastumise päevast;
kestva võimetuse korral üle kuue kuu järjest täita oma ametijärjest – Riigikohtu üldkogu otsuse jõustumise päevast;
tahtlikult toimepandud kuriteo eest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise päevast;
ettevaatamatuse tõttu toimepandud kuriteo eest süüdimõistva kohtuotsuse (vabadusekaotusega) jõustumise päevast;
tema surma korral.
Seadus ei näe ette ühtegi erandit Vabariigi Presidendiks valimise puhul. Kas õiguskantsler on teatanud seaduses ette nähtud korras oma tagasiastumisest? Ei ole! See ongi õiguslik nihilism oma puhtaimal kujul – seadusi painutatakse ja rakendatakse valikuliselt, täpselt nii, nagu parajasti mugav on.
2. Kandideerimine istuva õiguskantslerina ja huvide konflikt
Vabariigi Presidendi valib esmajärjekorras Riigikogu. Seega tekib selge huvide konflikt: õiguskantsler, kelle ülesanne on teostada sõltumatut järelevalvet Riigikogu seadusandliku tegevuse põhiseaduspärasuse üle, vajab presidendiks saamiseks samade Riigikogu liikmete poliitilist toetust.
Kuidas tagada õiguskantsleri sõltumatus olukorras, kus tema edasine karjäär sõltub poliitikutest, kelle tegevuse üle ta peab järelevalvet teostama? Võimalikule huvide konfliktile on tähelepanu juhtinud ka õigusteaduste professor Madis Ernits.
3. Presidendivalimiste kurikuulus „linnuke“
Vabariigi Presidendi valimise seadus nõuab hääletamissedelile risti. Ei linnukest, ei poolikut kriipsu ega kahte kuskil lõpmatuses lõikuvat sirget, vaid üheselt mõistetavat RISTI.
Selle asemel et reeglitest kinni pidada, hakati valimistel otsima ettekäändeid, miks võiks linnukest risti pähe võtta. Jõuti isegi demagoogiani, et seaduses polevat risti mõistet eraldi defineeritud!
Tegemist on õigusliku nihilismi tippteosega: selge seadusemõtte asendamine põhimõttega, et kõik, mis pole sõnaselgelt keelatud, on lubatud. Vajadusel väänatakse kas või kõige elementaarsemad mõisted tundmatuseni kõveraks.
Autor: Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)