President Alar Karise hiljutine intervjuu pakub kasulikku ja silmiavavat lugemist kõigile, kes jälgivad Eesti sisepoliitikat. Oleme pikalt rääkinud vajadusest viia sisse presidendi otsevalimised, et vabastada riigipea institutsioon valitsuskoalitsiooni “teenijatüdruku” staatusest. Karise pihtimus kinnitab neid kartusi – teda koheldi kui jalamatti, kellelt oodati iseseisva arvamuse puudumist ja kellele anti suiseid juhiseid rahvale valetada.
Survestamine ja tõe varjamine: Rail Balticu näide
Alar Karis tunnistas avameelselt, et teda ei kaasatud välispoliitika kujundamisse ning talt nõuti faktiliselt ebatõeste sõnumite levitamist.
“Meie riigi president ei osale välispoliitika kujundamisel. Kui päris julmalt öelda, siis antakse juhtnöörid ja tehtagu! Erinevalt teistest riikidest, mis meil lähedal on, kus osaletakse selles protsessis. Ja minul, olles endine teadlane, on väga raske teiste sõnumeid kanda, kui ma ise ei ole protsessis osaline või ma sellesse ei usu.”
— Alar Karis
Ühe konkreetse näitena tõi president välja surve rääkida Rail Balticu valmimisest:
“No kõige lihtsam näide on Rail Baltic, kus mulle igal pool öeldakse, et ma pean seda rääkima, et see saab 2030 valmis. Ma ütlesin, et ma ei saa seda rääkima, sest ma tean, et see 2030. aastaks valmis ei saa! Ja täna me oleme selles olukorras, et ta ei saa valmis. Ei saa valmis. Ennast uskuma panema, et asjad toimivad?!”
— Alar Karis
Riigivõimu legitiimsuse kadu ja poliitika parmustumine
Sündmused näitavad ilmekalt, kuidas riigivõimu legitiimsus saab ränga hoobi, kui aastatest valitsevad minimaalse toetusega erakonnad. Vaid murdosa valijate toetusel toimiv võimukantsler määravad ja mehitavad põhilised institutsioonid – alates riigikohtunikest ja õiguskantslerist kuni ministeeriumite tippjuhtkonnani.
Kuna erakorralisi valimisi on Eestis praktiliselt võimatu esile kutsuda, süveneb võimude lahususe puudumine ja riigijuhtimise taseme langus.
Peamised ohud riigi julgeolekule ja usaldusväärsusele:
-
Diplomaatilise töö murendamine: Kui riiki esindavad välismaal isikud, kelle tegevust saadavad skandaalid ja ebaprofessionaalsus, kaotavad välispartnerid huvi delegatsioonide vastuvõtmiseks.
-
Kodanike usalduse kaotus: Aastakümnetega ehitatud diplomaatiline maine ja riigisisene usaldus murenevad, tekitades tõsise julgeolekuriski.
-
Vajadus võimude lahususe järele: Riigivõim peab tagasi võitma oma tasakaalu ning president ei tohi olla pelgalt valitsuse suunistetäitja.