Venemaa valimised on juba ammu suur naljanumber. Seda iseloomustatakse anekdoodiga valimissedelist, kus on kaks varianti: “Jah, ma valin Putini” ja “Ei, ma ei vali Putini vastaseid”.
Paraku muutuvad ka Eesti valimised idanaabriga järjest sarnasemaks.
E-valimised ja riigitöötajate mõjutamine
Ka Venemaal on e-valimised, kuid kõvasti piiratumas ulatuses. Neid kasutatakse valdavalt Moskva ja Peterburi piirkondades, sest ilmselt pole neid võimalik igas kolkakülas rakendada.
Paraku kurtsid eelnevatel valimistel just Venemaa riigitöötajad, et e-valimine tehti neile kohustuslikuks – teadagi miks.
Saladuslikud e-hääled ja võimul püsivad erakonnad
Venemaa valimisringkondades toimuvast ei tea keegi tegelikult midagi – ega ka seda, kui suures ulatuses seal tulemusi võltsitakse. Ka Eestis ei tea keegi “tänu” saladuslikele e-valimistele, kuhu tema hääl siiski läks.
Aga me teame Jürgen Ligi sõnu 2023. aastast: kuni on e-valimised, on ka Reformierakond võimul.
Ennevalimisaegne valetamine kui Kremli käekiri
Just nood Riigikogu valimised olid hea näide Venemaa-tüüpi valimistest. Kaja Kallas ei rääkinud enne valimisi mingitest maksutõusudest, vaid korrutas:
„Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse!“
Pärast valimisi lajatas ta aga täispaketi maksutõusudega. Samas tunnistas Kallas naiivselt üles, et tõtt rääkides poleks nad nii palju hääli saanud. Nii jõhker valetamine on omane Kremlile.
Meediamanipulatsioonid ja skandaalide varjamine
Teine venemaalik valimisvõltsimine oli see, kui peamine opositsioonierakond EKRE jäeti valimisvõidust ilma meedia orkestreeritud Prigožini-skandaaliga, mis kohe pärast valimisi hääbus.
Samal ajal varjati ühe võimulepääsenud globalistlik-liberaalse erakonna suurt vargusskandaali ehk Johanna-Maria Lehtme ja Eesti 200 “Slava Ukraini” annetusrahade kantimist.
Kui valimistel loeti paberhääli, oli paremblokk edukas. Kui aga välja paisati e-hääled, olid vasakliberaalid võitjad. Sellised valimisskandaalid on omased Venemaale, mitte ühele demokraatlikule lääneriigile.
Ebavõrdsed valimistingimused ja ühe kandidaadiga valimised
Venemaa valimised on isegi lähemal mõistele “ühetaolised”. Eestis on ikka väga suur vahe pikalt vältavate e-valimiste ja sedeliga valimisjaoskonnas hääletamise vahel.
Eesti valimistel on teisigi Venemaaga sarnaseid jooni – näiteks ühe kandidaadiga presidendivalimised.
Vassimine, kohtukaebused ja rahva usaldamatus
Eesti ja Venemaa valimisi ühendab meeletu vassimine ja varjamine. Viimastel kohalikel valimistel tõid valimisvaatlejad välja tohutult tehnilisi apse. Reaalselt võttes olid need võimalik tee võltsimisteks, kuid selle peale kehitasid valimiste korraldajad piltlikult öeldes vaid õlgu.
Erineva astme kohtud ei rahuldanud ühtegi olulist valimiskaebust. See on juba muster, mitte põhjuse puudumine. Eestis näib kogu süsteem võitlevat selle vastu, et valimisi vaidlustada ei saaks ja kaebustest midagi välja ei kooruks.
Kuigi uuringute järgi ei usalda umbes 40% rahvast e-valimisi, ei loe see võimuritele midagi. Demokraatlikus riigis oleks sedavõrd suur kahtlejate protsent aluseks e-hääletus ära jätta – kasvõi ühtedeks valimisteks –, et näha, kas ainult paberhääletusega valimistel praegune muster jätkub või kaob.